Üksiolek annab vabaduse

Inimene ei ole loodud siia maailma yksi olema, ent mida moodsamalt tsiviliseeritumaks (demokraatlikumaks, rikkamaks, võimalusterohkemaks) muutub yhiskond, seda suuremat hulka inimesi painab yksilus. Paradoks: mida rohkem tõstetekse esile indiviidi kordumatust, isikuvabadusi, isiksuse võlu ja individuaalsust, seda yksikumana inimene ennast tunneb.
Oleme enda ymber ehitanud seinad, mis yhtaegu kaitsevad ja ahistavad: yhelt poolt on meil (alateadlik)hirm yksi jääda, hyljatuks või tõrjutuks osutuda, teisalt saadab meid hirm kaotada oma iseseisvus, isikupära, sulanduda halli massi ja olla tihtipeale haaratud vägisi yldisesse voolusängi.

Tunnetades oma jõuetust peavoolule vastu seista, langeb inimene tihti masendusse, tunneb ängi. Väljastpoolt (ühiskondlikult) pystitatudsotsiaalsed nõudmised on psyhhoterroristlikud. Maast madalast nõutakse allumist ja alistumist ning suunatakse nn yldkehtivate hinnangutega : nii tohib, nii peab nii ei tohi !

Vääraks kritiseeritud käitumisele järgneb karistus, mistõttu saab juba lapseeas kannatada eneseteadvus, sellest tulenevana aga saab pärsitud isiksuse autonoomse eetika arenemine.

Vastuolu: Ideede tasandil yhiskond väärtustab individuaalsust, ent tegelik sotsiaalne sfäär ikkagi nõuab indiviidide sarnastumist kohandumise teel.

Häid soovitusi yksilduse vastu võitlemiseks on vähem kui irdiolemise vorme, sest igaüks on yksildane omamoodi. Kas on vaja võidelda?

Isiksuse tõeline väärtus peitub selles, mille poolest ta massist, nn keskmisest indiviidist erineb (erilisus), ent sellisena on raske ennast sootsiumis turvaliselt tunda.  Mida vähemarenenum on  massiinimese tunde- ja mõttemaailm, seda vihasemalt võitleb ta individualistide vastu. Vastaspooled on arvuliselt ebavõrdses olukorras, seega peab autonoomse teadvusega vaimselt enimarenenud ( yhiskonnakriitiline) isend alati olema psyyhiliselt tunduvalt tugevam oma oponentidest, et kogu oma individuaalsuses ellu jääda. 

Dilemma: olla turvatud või olla ISE