yhtäkki avastasin, et mind on systeemist välja logitud.
elust selle yldisemas avaldumisviisis.
peale mu enda pole kedagi, kes märganux …
Maailm on olemas, galaktikad, … ei tea. pole käinud, pole näinud.
aga mina olen olemas ainult iseenda jaox ja sedagi vahelduv-intensiivselt.
kadumislaadsed olekud tekitavad morbiidseid mõtteid samal ajal kui pulss tiksub ja patarei muudkui tyhjeneb..
Kõik on saanud suremisega hakkama. isegi tapmisega saavad mõned hakkama.
aga sellest ei muutu MITTE MISKI.
… ja kui sa OLED siin, siis pole sind ikkagi olemas (mitte kellegi jaox peale su enda teadvuse)
su keha võib lõtvuda patjadel, libiseda jääprakku, langeda kanalisatsioonikaevu, põleda palavikku, metsa, autosse või majja.
su keha võib igavesex uinuda teise, veel hingava, keha all/peal/kõrval ..
aga sa võid ka täiesti lakanuna uidata tänavail, turgudel, sympoosiumidel, reividel, ……..
ning mitte keegi kurat ei adu, et sind polegi olemas.
ma olen ennast ette kujutanud.
tagajärjed on kaheldavad.
julgemata esimest mõtet kirjutada mõtlesin edasi ja tekkis mitmeid assotsiatsioone enda elus kogetuga. Võttes ühe eripärasema tundmuse, siis see on vastupidine sellele “aga sa võid ka täiesti lakanuna uidata tänavail, turgudel, sympoosiumidel, reividel, ……..
ning mitte keegi kurat ei adu, et sind polegi olemas.”
Nimelt: mingil hetkel oli faas, kus enamus inimesed tundusid “tühjadena”, hingetutena, justkui nukud ringi uitlemas ….
ning mitte keegi kurat ei adu, et ainult mina olen olemas.
ehk siis täpsustades: mulle tundub, et see üksindus (või kuidas iganes seda tunnet sõnastada) on sarnane, et kas sa oled ainuke keda pole, või ainuke, kes on.
aga sa ise pead ilmselt selle postituse sees ilmselt palju mitmekülgsemat füüsiliste tundmuste ja emotsioonide paketti. Ma parem ei ütle selle kohta muud, et…
ma alles hiljuti avastasin, et sa ei olnud vahepeal mu elus, aga nüüd jälle oled olemas. olgugi, et virtuaali kaudu. aga see on ehedam, kui paljudega reaalis.
jah. nõus. meil on õigus.
ja loomulikult jääb igavesex kripeldama ka see teada saamata jäänud 1. mõte
ma ei mäleta ka enam, aga see oli targutavas toonis. See poleks meile meeldinud.
yxteise järel sulgub uxi mu ees, inimesed on ennast minust distanteerinud ..mind endast …või ennast irreaalsusest