kõik salapärane tekitab kas uudishimu või aukartust.
kui uudishimu õnnestub rahuldada, kaovad salapära, lumm ja huvi otsekohe.
aukartusest võib ajapikku kasvada hirm. ja siis viha arusaamatu asja, inimese, idee vastu.
hirmus kehvasti läheb siis, kui uurid midagi/kedagi, oled haaratud, otsid, tallad miilide kaupa eksiteid … – ja pead lõpux tõdema, et oled ainult iseenda varju pilkaspimedas ajatus ruumis taga ajanud.
Seepärast väldin huvi tekitamist, olen võimalikult kole ja igav… siis ei järgne ka pettumusi
Soileen, “su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid ..”
—
õigemini – ma ei oska yhtki otsa pidi seda kommentaari seostada oma tekstikribalaga.
kuigi, jah, uduselt nagu aimub … midagi. aga mitte seda ei pidanud ma silmas(mõttes, meeltes,hinges, … blogis)
Mul lihtsalt tekkis teisipidine seos..kui vahel on mind nö uurima tuldud, sest salapärane tekitab ju huvi, ja lõpuks pettunult leitud, et pole ju üldse see oodatud ilmaime…ja siis parem üritangi seda vältida, end kohe mittehuvipakkuvana näidates.
Aga vabandust, kui päris valesti aru sain. Ju mul tundlad sassis ja ühendus katkenud.