Ülearustena kõrvale tõstetud kaartide hulgast kukub üks põrandale – kunagise kursusekaaslase oma. Imestan, et olen T valikust kõrvale jätnud, ta ju nii kena abivalmis sõber-inimene ja …  … siis heliseb telefon. 

Üks teine kunagine kursavend kysib T kontaktandmeid. Telefoni nr ei ole mul muidugi meeles ja ytlen: “oot, mul just oli tema kaart käes, kohe vaatan …” ja hakkan otsima.  Kõik kaardid on siinsamas laual kahes kuhjas just nii nagu ennist jäid.

T kaarti ma enam ei leia .. Katkestan kõne ja luban hoolsamalt otsida. Helistaja : ” ära näe vaeva, kyll ma leian ise, tegelikult tahtsin sind kohvile kutsuda …”

—

Muidugi ma otsisin edasi, 1 visiitkaart ei haihtu ometi hetkega olematuks. Ma ju ei näinud seda unes!

–  T visiidikat ei ole, lihtsalt ja yhemõtteliselt, ei ole enam kuskil.

o————————— o——————————o

Ehitusplats, vihmasadu. Ma pean leidma projektijuhi, öeldakse, et see on T. Imestan – ta ei tegele ju niisuguste asjadega! Poolalasti ehitajad sebivad paaniliselt kylma vihma ja tuule käes ringi, ehitus laguneb …  Lõdisen. Geeljas tumehall udu ei lase enam midagi näha, ainult hääled, mis järsku vakatavad kui ma … ÄRKAN.

—

Saan infost T tel-numbri , tahan kohtumise kokku leppida.

“Number ei ole kasutusel, ….” 

Toksin uuesti, hoolikalt. “valitud number ei ole kasutusel … “

Olgu, ei ole. Inimesed võiksid telefone vahetades numbri endiseks jätta  .. Aga ma ei hakka teda ka töö kaudu otsima, pole ju kiiret.

2 päeva hiljem.

Varahommik. Surfan netis – loen ajalehti, kommentaare. mängin ‘farmi’ … ja kuulan muusikat. Tahan taustaks ABBA “Andante andante” t,  aga võtan siiski  Andante Mozarti 21. klaverikontserdist.

Telefon! Helistab seesama kursusekaaslane, kes paari päeva eest otsis kontakti T-ga. “mul on 1 kurb uudis edastada”, häälestab ta mind tõsisele lainele, “aga sa vist juba tead, sul mängib seal … leinamuusika või … ”

Laupäeval saadetakse  me sõber T viimsele teekonnale.

***

hämaruse varjunditest see unetumedaim

valguse värvitud varjudest ujedaim

looja loojumise synni ime

*

 kui ytlemata on ylim

ja sõnad on sellex vaid

et vaikus saax hellida tumedaid

kel pilgeni varjundi-kylim

ˇ

mida ma olen teinud, kuidas veetnud-viitnud aega k. kuuest siiani?

Raisanud.

käegakatsutav tulem ainulr 2 peotäit valgeid villaseid karvu pärast  kasuka sakutamist, kui avastasin oma 48-kilose koerarõõmu kõigi 4 jalaga söögilaual võid nooseldamast.

ega mul võist kahju ole, aga jalgupidi meil söögiplate peal ei käida ja asi mutt. mingid kombed peavad kehtima (?)

äsja kirjeldet seik ei ole siiski kõigutanud minu veendumust, et koerad on etemad kui inimesed kasvõi ainult seetõttu, et nad ei räägi lollusi, neil pole isekat-ahnet riigiaparaati, reklaamikampaaniaid  ja sopakaid.

- aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

ausalt.

igal hommikul on peatäis mõlke (loe: mõttemõlgutusi , et kohe kukux virt-sotsialiseeruma,  filosofeerima, uite jagama, … mida iganes.

niipea, kui satun kuulma ER uudiseid , kaovad vaimuvälgatused kuratteab kuhu. veel hullemax muut’ asi siis, kui ajakirjanduse yllitistga  kasvõi servapidi põkkuda. juhe jooxeb kokku. ime siis, et enamus kommentaare on justkui … suvaliselt 1 aeg-kohas kogemata kombel  trehvanud aabete kaaped.

Spliin?

Igavus ei ole tunne, see on vaimuvaesusseisund, seega mentaalne kyyndimatus.

matus!

Maneerlik pyhalikkus on jäle, kommertslik veelgi hullem.

Hooajalise humaansusbuumiga ja yhte muinasjuttu korrutades 

sydameid soojax ja ilma valgex ei muuda!

——————————————————

* piletid olid viimseni välja myydud

Tehtigi. ühes väikses Eesti linnas,
kus oli kunagi hää, ——————
need depressiivsed
uudised

esilehekyljel, kõmuteles,

— kylmad sygistuuled

hinges või meeltes

———————————————-

ei ole sygis syydi, et Kevade kaugele jäänud -

tulivesi annab hoogu kellegi valskveskile.

yhed jahvatavad, teised jahuvad,

paljud on jahtunud

*

nende püsimatus ja muutumatus,

nende jäikus ja kuuletumatus.

Vahemaa on kahe punkti vahel,

et takistada nende lähenemist.

Vahemaad pole võimalik eitada või olematuks tunnistada

ja iga kord, kui püüan ta vastu välja astuda, löön ennast ära

vastu ta sirgjoonelisust ja pidevust.

Mõnikord mõtlen ma,

et vahemaa on ainus, millest ma oma elus tõeliselt sõltun

ja vahemaa ongi meid loonud, et ta saaks võidurõõmu tunda

kui me tema vastu võitleme.

A. Lõhmus

Teekäija õhtu

et depressioonid pole enam moes.

aga alati on mahajääjaid, trenditeadmatuid myhakaid.

vääramatult tuleb ka retro.

täna keerles turuteel kollaseid kaselehti -

sygise visiitkaarte.

——————————————

varjust varju pagedes

pilvi päeva ette oodates

veest jahutust otsides

maasikamaitse keelel

hulgun juuuli

ja imelik-imelik: tähtpäevi

on justkui rohkem kui päevi …

spetsialiseerusin mängusõltlasex.

kitsama ala haldamine kaitseb yksikuid veel funktsioneerivaid ajurakke keeruliste mõtlemisylesannetega pusimise ja emotsionaalsete happerynnakute eest.

mängiv inimene on ….. ikkagi inimene!

hasart ja rahulolu korvavad elu-olu-uudistest imbuva saasta tekitatud kahjustused.

mängin vaid neid mänge, milles ei saa kaotada

puus on hulk verisulis bloginskeid, mõned vanad sägad ka … ikka visad ja viitsivad veel.

aga mina – kui olen kogemata raadiost kuulnud uudiseid ja hommikuinimestest saatejuhtide pillat kilde,

kui olen lugenud ajalehte ja …. muidugi kommentaare!

siis tundub, et ei ole mõtet midagi lisada  infobuliimilisse massiteabesse.

kõike on liiga palju rohkem kui vaja

ja ilmselt /loodetavasti/ läheb internet millalgi lõhki

***

hm… aga vbl ongi kõik juba see ollus, mis lõhkemise järel laiali paiskunud  ?

ma pole siin niiiiiiiii kaua käinud, aga ikka veel leidub neid, kes tulnud kiikama ..

Olen muutunud … – väga palju on muutunud ka siinsamas blogipuus.

vist mitte paremuse poole.

ja kas peax?