Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.
Tema tumedad sõõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must.
Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest
on puudus,
või vaevleb kui lootsikus siputav silk.
Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.
See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.
Muutumine 
“Mis sa oled, seda sa ei näe; mida sa näed, see on su vari”
/ Tagore “Ekslevad linnud”
varjude mäng täiskuukumas ?
sukelduda pimedusse
Variatsioonide paik.
Inimese vari on talle oma, aga kas ka tuttav? Mu vari on minule võõras, ma tahaksin teda tundma õppida.
täna tuleb vahetada langevari vihmavarju vastu
Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.
Tema tumedad sõõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must.
Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest
on puudus,
või vaevleb kui lootsikus siputav silk.
Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. Alles on vari.
See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.