kõik kes te lummatult käite
aru marjamaal tallates sammalt
miks ei räägi te meile kes oleme
valmis ägedalt rullima kämmalt
kuidas valmivad juhmuse viljad
te eiräägi, sest kes seda kuulax
ja kui kuulax kas aru siis saax
nii te jäätegi kurvana käima irdi nendest kes hõiskavad
ma varastasin hetke oma varjust
see sobis täpselt ühte kohta
teadvustunu all …
Hing uitleb edasi ja toitub varju-marjust
kui vaimutunnil ohkan
peegel-allikal
keegi võix mulle ära seletada, mis on see fenomen, mille tõttu”Tantsulõvi” ja Augusti bänd nii popix ja valitux on saanud. Meloodiat pole, on kõige primitiivsem tymps, vokaali ei ole, on haige kurgu kägin, sõnumit pole ammugi mitte ! Ja hopsti – raadiost tulistab yhtelugu ajudesse, Eesti laulu finaali hääletataxe, kiidulaulud, ovatsioonid ….
Bändimeestel palju sõpru, et muidu lahedad ja las esinevad, nohh … — või mis see on? äkki on see mingi andelagedate protest yleyldise “halva maitse ” vastu ? Paroodia ??
Saan aru, et augustlastele endile meeldib ja t tähelepanu ning tunnustus kulub marjax, aga kuidas nad leidnud nii palju soosijaid, mis nipiga?
/tiiskantselt kidisedes:
kas võib keegi mulle öelda, mix august hunt on staar
mix august hunt on staar
kas võib keegi mulle öelda, mix august hunt on staar
mix august hunt on staar
ja huilgab kogu maa,
la-la-la-la-la-laa ta ta ta ta ta taa
Hiljuti sorteerisin ridikyli kogunenud visiitkaarte, et vajalikud käepärasemasse kohta paigutada ja yritada luua mingisugustki illusiooni korrastatud infosysteemist.
Ülearustena kõrvale tõstetud kaartide hulgast kukub üks põrandale – kunagise kursusekaaslase oma. Imestan, et olen T valikust kõrvale jätnud, ta ju nii kena abivalmis sõber-inimene ja … … siis heliseb telefon.
Üks teine kunagine kursavend kysib T kontaktandmeid. Telefoni nr ei ole mul muidugi meeles ja ytlen: “oot, mul just oli tema kaart käes, kohe vaatan …” ja hakkan otsima. Kõik kaardid on siinsamas laual kahes kuhjas just nii nagu ennist jäid.
T kaarti ma enam ei leia .. Katkestan kõne ja luban hoolsamalt otsida. Helistaja : ” ära näe vaeva, kyll ma leian ise, tegelikult tahtsin sind kohvile kutsuda …”
—
Muidugi ma otsisin edasi, 1 visiitkaart ei haihtu ometi hetkega olematuks. Ma ju ei näinud seda unes!
— T visiidikat ei ole, lihtsalt ja yhemõtteliselt, ei ole enam kuskil.
o————————— o——————————o
Ehitusplats, vihmasadu. Ma pean leidma projektijuhi, öeldakse, et see on T. Imestan – ta ei tegele ju niisuguste asjadega! Poolalasti ehitajad sebivad paaniliselt kylma vihma ja tuule käes ringi, ehitus laguneb … Lõdisen. Geeljas tumehall udu ei lase enam midagi näha, ainult hääled, mis järsku vakatavad kui ma … ÄRKAN.
—
Saan infost T tel-numbri , tahan kohtumise kokku leppida.
“Number ei ole kasutusel, ….”
Toksin uuesti, hoolikalt. “valitud number ei ole kasutusel … “
Olgu, ei ole. Inimesed võiksid telefone vahetades numbri endiseks jätta .. Aga ma ei hakka teda ka töö kaudu otsima, pole ju kiiret.
2 päeva hiljem.
Varahommik. Surfan netis – loen ajalehti, kommentaare. mängin ‘farmi’ … ja kuulan muusikat. Tahan taustaks ABBA “Andante andante” t, aga võtan siiski Andante Mozarti 21. klaverikontserdist.
Telefon! Helistab seesama kursusekaaslane, kes paari päeva eest otsis kontakti T-ga. “mul on 1 kurb uudis edastada”, häälestab ta mind tõsisele lainele, “aga sa vist juba tead, sul mängib seal … leinamuusika või … ”
Laupäeval saadetakse me sõber T viimsele teekonnale.
***
ilmatuba on juba ydini pime
hämaruse varjunditest see unetumedaim
valguse värvitud varjudest ujedaim
looja loojumise synni ime
*
kui ytlemata on ylim
ja sõnad on sellex vaid
et vaikus saax hellida tumedaid
kel pilgeni varjundi-kylim
ˇ
kell varsti 15, aga hommikune tablett veel neelamata.
mida ma olen teinud, kuidas veetnud-viitnud aega k. kuuest siiani?
Raisanud.
käegakatsutav tulem ainulr 2 peotäit valgeid villaseid karvu pärast kasuka sakutamist, kui avastasin oma 48-kilose koerarõõmu kõigi 4 jalaga söögilaual võid nooseldamast.
ega mul võist kahju ole, aga jalgupidi meil söögiplate peal ei käida ja asi mutt. mingid kombed peavad kehtima (?)
äsja kirjeldet seik ei ole siiski kõigutanud minu veendumust, et koerad on etemad kui inimesed kasvõi ainult seetõttu, et nad ei räägi lollusi, neil pole isekat-ahnet riigiaparaati, reklaamikampaaniaid ja sopakaid.
– aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
ausalt.
igal hommikul on peatäis mõlke (loe: mõttemõlgutusi :), et kohe kukux virt-sotsialiseeruma, filosofeerima, uite jagama, … mida iganes.
niipea, kui satun kuulma ER uudiseid , kaovad vaimuvälgatused kuratteab kuhu. veel hullemax muut’ asi siis, kui ajakirjanduse yllitistga kasvõi servapidi põkkuda. juhe jooxeb kokku. ime siis, et enamus kommentaare on justkui … suvaliselt 1 aeg-kohas kogemata kombel trehvanud aabete kaaped.
. . tajun hämarust painena.
Spliin?
Igavus ei ole tunne, see on vaimuvaesusseisund, seega mentaalne kyyndimatus.
matus!
“advent” – judinad ajab peale ja jooxex kaugele eemale neist, kes seda sõna alatasa kasutavad ja kasutavad …. …… ja kuritarvitavad.Maneerlik pyhalikkus on jäle, kommertslik veelgi hullem.
Hooajalise humaansusbuumiga ja yhte muinasjuttu korrutades
sydameid soojax ja ilma valgex ei muuda!
——————————————————
* piletid olid viimseni välja myydud
” öösel võib mõnel pool kylma teha ”
Tehtigi. ühes väikses Eesti linnas,
kus oli kunagi hää, ——————
need depressiivsed
uudised
esilehekyljel, kõmuteles,
— kylmad sygistuuled
hinges või meeltes
———————————————-
ei ole sygis syydi, et Kevade kaugele jäänud –
tulivesi annab hoogu kellegi valskveskile.
yhed jahvatavad, teised jahuvad,
paljud on jahtunud
*
Vahemaad ängistavad mind,
nende püsimatus ja muutumatus,
nende jäikus ja kuuletumatus.
Vahemaa on kahe punkti vahel,
et takistada nende lähenemist.
Vahemaad pole võimalik eitada või olematuks tunnistada
ja iga kord, kui püüan ta vastu välja astuda, löön ennast ära
vastu ta sirgjoonelisust ja pidevust.
Mõnikord mõtlen ma,
et vahemaa on ainus, millest ma oma elus tõeliselt sõltun
ja vahemaa ongi meid loonud, et ta saaks võidurõõmu tunda
kui me tema vastu võitleme.
A. Lõhmus
Teekäija õhtu
.. mulle isiklikult,
et depressioonid pole enam moes.
aga alati on mahajääjaid, trenditeadmatuid myhakaid.
vääramatult tuleb ka retro.
täna keerles turuteel kollaseid kaselehti –
sygise visiitkaarte.
——————————————
varjust varju pagedes
pilvi päeva ette oodates
veest jahutust otsides
maasikamaitse keelel
hulgun juuuli 😉
ja imelik-imelik: tähtpäevi
on justkui rohkem kui päevi …
Muutumine 