Eile/täna öösel sai mõlgutatud vabaduse teemadel. olin kimpus sellega, et ei suutnud seltskonnale kuidagi selgitada mõistet ‘sisemine vabadus’. Kirjutan- kujutan nyyd, skemaatiliselt, oma nägemuse ja loodan väga, et leidub neid, kes aitavad mõistet täpsustada ning täiendada.
Sisemine vabadus on võimalus ja pyye mitte hoolida teiste inimeste antud hinnangutest, moest, normidest. See on võimalus ja soov teha oma valikud iseseisvalt, välistele mõjudele allumatult. See on õigus eksida ja võimalus õppida, teha järeldusi oma eksimustest.
Olla sõltumatu oma mõtetes ja tunnetes, suhtumises, suhetes, väärtushinnanguis, maailmavaates ja loomingus. Mitte alluda teiste soovile panna sind tundma, mõtlema, tunnetama, elama ja looma nende poolt kehtestatud reeglite järgi.
Ja nyyd ma kysin, kas selline vabadus on yldse võimalik?
Kas sina oled sisemiselt vaba?
Muutumine 
.. .. olen hädas sellega, et ei saa aru, milline on väline või välispidine vabadus //irw
see, kui sa pole vangistatud, kinni seotud, toidust /elus pysimise tingimusist ilma jäetud … Vist.
.. .. arvasin, et seda saab peale määrida.
mis kasu on vabadusest määrida (peale või alla) kui sul pole võimalust või pole määret!
Võimalik arvatavasti on, aga kas see on vajalik?
inimhingele, kes tahab olla tõeliselt ’ise’ on vajalik, aga ma arvan, et paratamatult võib selliselt prii olla vaid unelmais või illusoorselt.
igapäevaelus praktiliselt täiesti võimatu. kõik on vastastikku kõigi ja kõigega seostes . . .
muidugi on võimalik vangistatuna ja väliselt aheldatu või sõltuvana olla vaba kujutlusis, mõtetes – sisemiselt. koonduslaagreis ja kulagis olevat seda harrastatud.
Aga miks inimhing peaks tahtma olla “tõeliselt ise”, ilma ühiskonnata, ilma teisteta? Selline täielik sisemine vabadus tähendab minu jaoks ka olemist igavesse üksindusse mõistetud – kus sa ei hooli kellestki, kus sa ei armasta kedagi; sest kui sa armastad, siis on ju võimatu mitte mõelda sellele kuidas su armastatu võiks õnnelik olla, mis talle võiks meeldida – ning võtta seda siis oma valikute tegemisel arvesse.
Üksi olla on võimalik. Isegi tänapäeva maailmas või siis, eriti tänapäeva maailmas, on võimalik mitte kedagi arvestada, nende arvamusi, tahteid, vajadusi ja nõudmisi; on võimalik mitte kedagi kuulata ning jäärapäiselt oma teed minna. Sellest võib teinekord ka suuri asju sündida.
Aga mina ikkagi ei taha.
oudekki, ma olen su arutelu armastuse-osaga igati päri.
aga selle peale ma’i tulnudki, et ise-olemine tähendab yksiolekut. arvasin, et ka yhiskond võib koosneda isede tasandil isiksustest. — …
1 Inimene, kes oma kirjutistes on läbivalt ja ydini läbipaistvalt juurelnud iseolemise, sõltumatuse ja tegeliku-mina otsimise teemadel, mul tundub, ongi yxi. ja mingi paratamatuse sunnil on ta selle tee valinud. … ja siis ta kysib minult, meilt, on see vaba valik ? kas ma tegelikult tahan seda, mida olen valinud? nyyd ma oskaksin vastata.
tänan.
Jah, täiesti ilma ühiskonnata me keegi ei pruugi suuta. Isegi üksindusse minnes võtame me ühiskonna endaga kaasa ja võime täiesti vabalt olla ise endale ühiskonnaks. Küsimus on pigem selles kui palju me anname endast ära, kui palju teeme kompromisse.
Näiteks armastus … lõppkokkuvõttes pead sa ikka nii kallist hinda maksma ja nii paljudele tingimustele vastama, et tekib küsimus, kas see pelk hea tunne, mida inimesed taga ajavad, üldse väärib seda piina, millega me selle eest maksame?
ma ausaltöelda ei suuda mingit täiesti taustsüsteemivaba “mina” ülepea ette kujutada.
kõik oma reeglid ja väärtushinnagud kujundame me ju mingi sootsiumi sees õppides. ega nad taevast tervikuna ja pläraki alla ei kuku.
ses mõttes isiklik vabadus ehk ei ole täielik sõltumatus mistahes taustsüsteemidest, vaid võime taustsüsteemidesse ja neist tuletatud väärtustesse kriitilselt suhtuda. et ma mõistan, kust mu mingi hoiak, arvamus, põhimõte, käitumisstrateegia vms pärineb ja miks see mulle oluline on ning suudan neist vajadusel ka loobuda.
teisisõnu ma mõtlen ja teen midagi, sest ma pean seda põhjendatult õigeks, mitte seepärast, et nii ju lihtsalt on.
egole ehk minale kehtib sotsiaalne taustsysteem , jah.
aga ise, see ‘eo ipso’ … peaks olema nö olemuse olemine, mina iseendas.
jah, aga mis see ise siis ikkagi on ja kust see tuleb? mingid täiesti puhtad aistingud ehk?
aga kuidas on sellel isel mingid mõtted ja maailmapilt ja väärtused? kust ta need võtab? need ju peaks ikka kokkupuutes muude inimeseloomadega tekkima?
Ramloff<<
armastusse on piinad sisse kodeeritud. igatsus ja valu yhtemixituna moodustavadki armastusekokteili põhikomponendi, arvan ma.kui tahta ainult head tunnet, pole vaja mitte armastust, vaid hingerahu. seda soovide ja ihadeta olemist. aga mingil hetkel me ei kannata liiga lahedat head välja ja ihkame midagi eredamat, mille olemust suudamegi vastu võtta ainult valuledes.kusjuures polegi alati päris selge, kas tegemist on armastuse või pelgalt meeltesegadusega.
või on õigus filosoofel, kes armastust defineerivadki hullusena. et anda inimese jooxuajale delikaatselt teatav peen dimensioon.
ja eriti hea on magada. järelikult on hea surra, uinuda … .
mul on siiras hämmeldus juba teist päeva (s.t. enne siinset diskussiooni, mul sarnastel teemadel juba teist päeva aktiivsed diskussioonid kestnud) –
kas tõesti ei või teistega arvestamine ja soov teistele head teha tulla sisemisest soovist, sisemisest vajadusest, sisemisest VABADUSEST?
s.t. kas sisemine vabadus ja endaga kooskõla TÕEPOOLEST välistavad teistega arvestamise, viisakuse ja teiste armastamise inimeste meelest?!
ei, ei pruugi välistada. ipso võingi tahta, et teisel oleks võimalus olla ise.
probleem on selles, et väga raske on kindlax teha (iseasi kas peab, ei pea! see on lihtsalt ajude väänutamisex antud ylesanne) kust algab ja kuhu kulgeb ja missugune on sisemiselt vaba tahe.
kui ma armastan, vihkan või tunnen sooja sõprust … siis olen selle tunde vang. kui see on minu tunne, siis olen iseenda vang?
see o sihuke irreaalne probleem.
Ma lihtsalt arvan, et selleks, et teistega arvestada, tuleb nende hinnangutest hoolida, neid tähele panna, neid mõista. Selleks, et viisakas olla, selleks peab teistega aktiivselt tegelema – ning see juba mõjutab nii toimimist kui omaenda otsuseid. Teiste vabadust austades saab ju neile head teha vaid siis, kui sa mõistad, mida ja miks nad tahavad, sinult ootavad…
Jah, aga samas on selles ka oht. See kui me hoolime, paneme tähele ja mõistame teiste hinnanguid näitab tihti, et meie enda hinnangute alused on oi-oi kui kahtlased, see tekitab aga kahtluse endas.
Ja teistele head tegemine on tihti kahtlane seetõttu, et inimene vahel ise ei tea mida ta tahab või siis väljendab üht soovi ja tegelikult on tal teine soov.
Näiteks ma olen päris mitmel korral kogenud, et depressioonis inimene korraga nii tõrjub ja vahel isegi sõimab sind ning samas ta ka ootab su juuresolekut. Ta saadabki korraga välja kaks signaali. Ja kui me väga end teiste järgi seame, siis tulevad need kaks signaali omas dissonantsuses ka meisse ning siis tekitavad juba meis endis lahkhelisid, halvemal juhul isegi masendust.
Inimesed annavad tihti väga erinevaid signaale. Ja millise järgi neist, me käitume, on meie valik. Mul on olnud ka tööl vestlusi inimestega, kes väliselt tõrjuvad armastatut ja tulevad minu juurde sügavas rahulolematuses kaevates: “Mees võiks ise aru saada, mida ma tegelikult mõtlen!”
Pigem ma arvan, et edukamad ja ka psüühiliselt stabiilsemad on inimesed, kes ei lase end liiga palju teistest ja nende soovidest häirida.
“aga kuidas on sellel isel mingid mõtted ja maailmapilt ja väärtused? kust ta need võtab?” kysib Kati nagu kysisin ka mina. Kysisin korduvalt. Ei Suur Filosoof ega väike inime osanud vastata.
Kui nyyd poeetiliselt läheneda, siis võib kujutleda, et ’ise’ on kristall ja ego on varjud-varjundid selle tahkudelt peegeldunutena …
Vastused saavad otsa, kysimusi jätkub –> kuni#
Kuulge, ma näeks siin nagu väikest möödarääkimist. Oudekki alustab iseolemise defineerimisest üksiolemisena ja leiab, et see on mõttetu; Kati viitab sellele, et me oleme paljude tegurite summa, millest osa tuleb teistelt inimestelt, ja meie enda terviklikkus kannataks, kui me selle osa maha kannaksime. Aga minu arust ei olnud algse küsimuse teema mitte meie olemuse filosoofilises määratlemises (kas me oleme asjaolude sattumuslik summa või on meil ka mingi nagi, mille külge need on riputatud), vaid pigem praktiline: kas on võimalik sõltuvussuhetest vabaneda (emotsionaalses mõttes).
Kui me hakkame ennast määratlema, siis on muidugi üldse raske piiri tõmmata, kus üks inimene lõppeb ja teine algab, arvestades, et me vahetame üksteisega pidevalt mõtteid ja ümbritseva keskkonnaga elementaarosakesi. Teisest küljest on praktilises keelekasutuses sellistel lausetel, et “Kati ja Oudekki on eri inimesed” ja “Zeeta ja Notsu on eri inimesed”, ilmselt mingi mõte olemas. Ja kui me praktikas inimeste vahel sellist vahetegemist kasutame, siis ma näen erinevust ka kahel järgmisel näitel, võtame suhtesfäärist:
a) ma elan kellegagi koos, sest ta meeldib mulle ja ma hoolin temast ja olen temasse armunud jne.
b) ma elan kellegagi koos, sest kogu minu enesehinnang sõltub sellest, kas ta on nõus minuga koos elama (või sellest, et mul üldse oleks suhe); kui ta mu maha jätaks, ei oleks ma enam midagi väärt, olenemata sellest, kas ma oma teod olen varem oma arust õigesti teinud – kõigi minu tegude väärtus sõltub sellest, kas tema on nõus minuga koos elama.
Või vanemate ja laste valdkonnast:
a) ma hoolin oma vanematest ja armastan neid, neil on küll oma vead ja ma ei ole nendega alati nõus, aga ega ma ei peagi olema, nendel on oma elu, minul oma;
b1) ma vihkan sirgelt, põlved koos istumist, aga ma teen seda, sest vanemad ütlesid, et korralik naine ei istu kunagi teisiti;
b2) mulle isegi meeldiks elegantne ja rafineeritult peen olla, aga ma käitun nimme lohakalt, sest mul on vaja vanematele kätte maksta, et nad sundisid mind korralik olema.
Ütleks nii, et minu jaoks on vahe olemas – a) juhtudel teen ma midagi sellepärast et mina (olgu see mina kasvõi igalt poolt kokku korjatud andmete hunnik) tahan seda teha või mulle meeldib seda teha või mina hoolin kellestki; b) juhtudel lohistan ma endaga pidevalt kaasas mingit kujuteldavat teist, kelle hinnangust ma pidevalt sõltun, ükskõik, kas ma allun sellele või võitlen sellega. Varianti a) kutsun ma sisemiseks vabaduseks.
Ma oletan, et osa inimeste jaoks hõlmab sisemise vabaduse mõiste ka seda, et teised ei mõjutaks absoluutselt emotsioone (stiilis, et “alguses ei olnud poega – siis oli poeg – nüüd jälle ei ole – miks ma peaks nutma?”). Mina nii range ei ole. Ma arvan, et kui ma olen nt kellestki lahkumineku pärast kurb, siis ei ole mu sisemine vabadus kuidagi rikutud, seni kuni ma ei sea oma väärtust puhtalt selle najale, mida see teine minust arvab. St olen kurb küll, aga kui tegin omast arust kõik õigesti, siis ei peksa endale vastu pead, et “ma olen täiesti mõttetu inimene ja ei ole midagi väärt”.
jah. minau arusaam sisemisest vabadusest langeb notsu omaga kokku.
kusjuures see teise arvamusest sõltumine ..- tead, on hulk inimesi, kes ei sõltu mitte ainult oma iidoli, meedia, ylemuse, vanema, abikaasa, naabrite, sõprade, v partei määrat suuna mõjutusist, vaid lausa neist kõigist kokku. ja see on juba hullem kui hulpida ookeanis ja ujuda korraga iga ilmakaare poole. poly-skisofreenne seisund.
ma ei tea, millal inimesed rikki lähevad. beebi tahab meeldida oma emale. ta jälgib hoolega ja märkab pisematki miimilist muutust ema näos.titt pyyab olla nii, et see nägu, mida ta näeb, mõjux rahustavalt (naeratava v rahulolevana)
Varsti kummardub tema kohale teisi nägusid ja beebi loeb neist ema näoraamatu järgi tõlkides …kuni viimaks jõuab kätte aeg, millal on huvitav katsetada, milliseid reaktsioone mu naeratus või kisa esile kutsuvad …
* meeleheitlik pyyd kõigile meeldida on justkui minakaitsevall. kui ma meeldin, siis mind ei rynnata.
* Samas on see ka tunnustusvajaduse rahuldamise vahend: kui ma mõtlen nagu sina ja sina oled enda silmis tark inime, siis olen ka mina tark su arvates 🙂
*kuuluvusvajaduse rahuldamiseks: mind võetakse kampa, kui ma vastan teat. nõudmistele. kui ma meeletult tahan sinna punti kuuluda, surun oma mina maha ja ’i s e’ kaob.
meil on (võimalik) valida, kas meeldida endale isena või meeldida endale teiste poolt meelitatuna.
ma olin just kirjutanud viimase kommentaari, kui klikkisin ennast Läbikäigu K-sse ning sealt tymatas kui rusika silmaauku lõiguke Notsu seigast seltsielus:
“Läksin suht hiljuti külla. Astun tuppa, vaatan sisse: osa inimesi on võõrad ja kohe lööb mingi ebameeldivuse laine üle pea, mida ma esimese hooga lugesin nii:
“Appi, ma pean nendega suhtlema ja neile meeldima ja mis siis, kui ma üldse ei meeldi neile ja.”
Siis tuli mõistus koju tagasi, vaatas selle laine uuesti üle ja välja tuli, et tegelik tunne oli hoopis midagi sinnapoole:
“Issand ma üldse ei viitsi nendega suhelda ja äkki nad üldse ei meeldigi mulle”.
Ja sellega koos muidugi kergendus: kuna hoopis mulle ei meeldi ja mina ei viitsi, siis on ka valikuvabadus minu käes.”
Kusjuures minu jaoks oli kogu vahe teadlikkuses, sellest omaenda tundest arusaamises. Ma pärast vaatasin, et esimene tõlgendus on ju puhas projektsioon – tegelikult ma ise ei viitsi suhelda, aga kuna kuskilt on pähe tulnud mingi selline kärbes, et normaalne inimene PEAB ju suhtlema, siis on hädasti tarvis see viitsimatus kuhugi endast väljapoole paigutada “ää, tegelt hoopis nemad ei salli mind”.
Nii kui lambi põlema lõi, et ups, ma ikka ise ei viitsi, siis langes kohe ära ka see “PEAB suhtlema” nõmedus (näide välisest väärtushinnangust, mida ma millegipärast oleks sel hetkel kogemata peaaegu järgima hakanud, kuigi ma seda tegelikult ei jaga – ja väline on ta just seepärast, et ma ise seda ei jaga).
Kokkuvõttes – kui ma tegin, mis ise tahtsin, siis olin tegelikult kenam ka teiste vastu, st ei süüdistanud neid sallimatuses, viitsimatuses ja ei tea milles veel.
väga nutikas! olex et mul ka mõnikord õigel ajal lambike põlema lööx! mul plingib too ainult teiste inimeste jaox.
Minu jaoks sisemine vabadus=vaimne vabadus. Ja välimine vabadus=füüsiline vabadus.
Ja üks tekst vabaduse kohta, mille kunagi leidsin: http://filosoofunistab.blogspot.com/2009/02/vabadus.html
igati meeldiv, et Ramloff oma blogis minu lingi annab, aga artiklis, milles justkui peaks olema juttu empaatiast, pole empaatia peategelaseks. kommentaatoridki räägivad kõik pigem kehtestavast (st vastastikuselt yksteise huvisid, vajadusi, soove…)käitumisest.
Empaatia on ju ometi kaugelt midagi muud!