kõik salapärane tekitab kas uudishimu või aukartust.
kui uudishimu õnnestub rahuldada, kaovad salapära, lumm ja huvi otsekohe.
aukartusest võib ajapikku kasvada hirm. ja siis viha arusaamatu asja, inimese, idee vastu.
hirmus kehvasti läheb siis, kui uurid midagi/kedagi, oled haaratud, otsid, tallad miilide kaupa eksiteid … – ja pead lõpux tõdema, et oled ainult iseenda varju pilkaspimedas ajatus ruumis taga ajanud.
kuis tunnen rõõmu oma kurbusest
ja keset lõbulaineid hulbin nukrameelselt
kuis vihkan viha mis mus eneses
nii jõuetu, et yha haiget teeskleb.
ei kanna kauna kladedate peale
kuid kiivalt hoian oma kadedust –
nii petan halba justkui kiidax headust
et isegi ei adu maskivahetust
seisan riiuli ees.
riiulil on parajalt kopsakas elektrooniline kell avala sihverplaadi ja suurte ilmekate neoonroheliste sil… numbritega.
võtan riiulilt (kella kõrvalt) moblafoni, et aega vaadata.
ei näe – numbrid pisikesed.
lähen prille otsima. leian need pärast umbes veerandtunnist igalt poolt otsimist.
-ahha! tahrsin vist netist midagi lugeda, arvan. istun arvuti ette – ekraan pime.
mida kuradit! plõxutan lambi lylitit – elekter ju olemas. liigutan läbematult hiirt.
huvitav, kas post on tulnud, palju see kell võix juba olla?
see kehaosis, mis parema käe sõrmiku keskmisse šahti käib, vajutab kuskil u. põlve kõrgusel korrax mingit nupsakut. miski hakkab õhk-hellalt undama.
kuvar elavneb. ….
—————
Kunagi ma arvasin, et see on hea lyhike anekdoot: inime otsib prille, endal need nina peal.
————–
tavaliselt ärkan k 5 ja 6 vahel hommikul, aga ma ei tule kohe selle peale, et olen ärkvel fakti tuvastamisex läheb aega.
seejärel tekib hulk mõtteid, mida justkui võix kirja panna. pystituvad teemad, need arenevad .. vaikselt, peas, yle-mõttekiirusel.
sellex ajax, kui hakkan alustama, on juba uued teemad peas pysti, mõtted liduvad korraga mitut juhet pidi omasoodu … ning ma ei viitsi. öelgem siiski – ma’i suuda keskenduda. – see on tyytu.
mul on igav juba kord teadvusest läbi vuhisenud uite mingite tehniliste vidinate abil nähtavax teimida , … korrata.
Muutumine edeneb mõnel kanalil liiga kiiresti samas kui kuskil mujal on, vbl näiline, tajumatu, stagnatsioon.
Aga seni, kuni pole saavutatud korda ja tasakaalu, toimub ja toimib.
Pole mõtet korrastada, koristada, tasakaalustada ega systematiseerida.
Kui ma kirjutaxin viimistletud ja põhjalikult läbi mõeldud loo, olex punkti panek nagu pystolilask ajudesse. Kirjutamise ajal muutub hulkliitelistes seostes n i i palju, et selle fikseerimisel jäävad nobedaimadki näpud hätta.
Kui kõik on korda saanud või saadud, on LÕPP.*
————–
* ei, mitte surm.. surm on lihtsalt 1 järjekordne muutumine. lõppude lõpp on kaugelt midagi muud, ju teate
ohh, mida ma pidingi tegema !? …………
ahsoo, prillid! ……….. või ei, ikka kell !
( hetkel kui ytled, et on 10.07.01.53 , ei ole see enam ammugi õige aeg. hetkel kui oled öelnud, mida sa tunned v mõtled, on see juba möödanik)
valgusaastapikkune lyhiyhendus
kaugjuhitavuse kaotanud
lähikondlase teekond lõpmatusest
siia kus ma olin
kylmanäpatud ubinajubinad – kylmavõetud syda sees
kylmaveresugulased
kui ma praegu räägiksin õigust ja tunnistaxin tõtt –
………………………………………………………………….
siis saax mu koomast koomix ja surnuna maha
kolm korda surnuna maha sa langexid – kas sa tahad?
surmanuhtluse keelamise õigsuses pole ma kunagi olnud nii veendunud
kui just paraegu ( ja hetkel ei valeta)
ei oska veel seda kahepalgse
mustvalge maailma keelt – ja las nad räägivad taga –
see Maa on ka nende planeet
kes magavad maskide taga yll tikitud pleed.
tuleb õppida vahetama
pooli, väärtusi, poose ja
moosida moosida moosida
tigedustiineid n-sande ja moore ..
—
Kui kuu tõuseb tumelätte kohale, loeb keegi täht-taähelt õigexmõistmise raamatut
ja siis ……… Siis tehaxe talle ‘veeproov’ seadusliku moraalsuse kloaagis
*
mind seal ei olnud, aga ma tean!
sind seal ka ei olnud, kyllap sa tead veel paremini.
ja siis me räägime tervele maailmale, et nägijate silmad on kinni ning
kisakoori hooradel hing kah kinni – kõigeteadmisest
– – – – – – – – – – – – – – – –
‘Piir’ logib sisse.
Piir on määramatu, liikuv ja uudishimulik. tema vaikimine pakatab tuhandeist kysimusist.
Ei pea muretsema – virtuoossuse eelviimse piirini viidud virtuaal-reaalsuses nahaalsuses on kõik vastused õiged.
ainult kysi!
ainult pysi kahendsysteemses yhtes.
‘sännu’ logib sisse – ja on kohe hõivatud.
Piir on eemal. muudab kuvatavat nime.
Keegi luurab nähtamatuna, ootab ….. Piir on kadunud.
Kui sind pole siin, pole sind olemas!
yxteise järel on läinud pankrotti kõik internetiturustajad, kes on yritanud myya mõistust. lihtsalt ei logi sisse.
aga kullast mälupulgad on endiselt IN. eriti fallosekujulised.
‘Beckett’ logib sisse. Passib …. ootab …. sureb.
Godot pole ikka veel. On ta jumal?
ei jõudnudki ära oodata.- – beckett, mamõtlesin.
maailma ja minu vahel
on sõlmitud leping.
sees punkte ja kriipse
allkirjad peal ja pitsat.
ma tohin seekohaselt
sõita elu kiirteel
ka siis kui kitsas
käes ja vitsad.
..
verstapostid on mõnikord viltu
koorem pudeneb kuskile maha
ja mitte keegi teine ei taha
minu asemel kihutada.
et saaksin maha istuda
seda leppes ei ole.
sestap pöörab Maa mahajääjaid
omatahtsi ymber viltuse telje
TähtAjatult yhele poole
öö läbi kallas vihmavett ja katus kolises
koer yxik kuskil kauguses ulg-laulu jorises.
poolärkvel mõte mõõtis maad su juurde kilomeetreid.
tuimuinund tunne liigahtas ja elustumist teeskles.
vihm pesa tegi lompides, tuul tuulas läbi köögi …
kelm Saatus naeris laginal.
ta muud ei tee kui nöögib.
karv sai mul märjax, kurjax a’as see uputuslik sadu.
kui ärkasin, talv oli maas ja ulamõtted kadund.
paarisaerulisega silmapilkude jões
päri- ja vastuvoolu-keeriste tões
ja meeles
jõe yhesuunaline tee
vajumisvõimalusterohke
ja uputusaldis
purjejõuline tundemerevoogne
extreemne triiv
parve viimsel ainsal palgil
ankurdamata & sadamata
*
mix sa mu
mix ma su
mix me meie
naeru yle hambaid näidates muigame
?
eelarvamuste kui prožektoritega silmitsi olnult
nägemata midagi peale halo
kõrgelt kukkuda saab siis, kui oled ronind
kukud kiirelt kui sa pole väga kerge (!)
enne kukkumist sa lendamisest sonid
pärast kiirenduse valem settib selgex
kukkumisex tuleb tiivad kokku panna
syda aga keelab seda teha
mingil hetkel hoovus ylespoole kannab
kui ei ole liiga vintske keha.
ajamärk on maandumise rajal
kukkumise kohta seda pole
valus pole viiv, mil purux sajad
lennuhirm on ainult esialgu kole
Muutumine 