muutumised ja moonded

kõik salapärane tekitab kas uudishimu või aukartust.

kui uudishimu õnnestub rahuldada, kaovad salapära, lumm ja huvi otsekohe.

aukartusest võib ajapikku kasvada hirm. ja siis viha  arusaamatu asja, inimese, idee vastu.

hirmus kehvasti läheb siis, kui uurid midagi/kedagi, oled haaratud, otsid, tallad miilide kaupa eksiteid … – ja pead lõpux tõdema, et oled ainult iseenda varju pilkaspimedas ajatus ruumis taga ajanud.

tundemäng

kuis tunnen rõõmu oma kurbusest

ja keset lõbulaineid hulbin nukrameelselt

kuis vihkan viha mis mus eneses

nii jõuetu, et yha haiget teeskleb.

ei kanna kauna kladedate peale

kuid kiivalt hoian oma kadedust –

nii petan halba justkui kiidax headust

et isegi ei adu maskivahetust

.. ja nii see läheb.

seisan riiuli ees.

riiulil on parajalt kopsakas elektrooniline kell avala sihverplaadi ja suurte ilmekate neoonroheliste sil… numbritega.

võtan riiulilt (kella kõrvalt)  moblafoni, et aega vaadata.

ei näe –  numbrid pisikesed.

lähen prille otsima. leian need pärast  umbes veerandtunnist igalt poolt otsimist.

-ahha! tahrsin vist netist midagi lugeda, arvan. istun arvuti ette – ekraan pime.

mida kuradit! plõxutan lambi lylitit – elekter ju olemas. liigutan läbematult hiirt.

huvitav, kas post on tulnud, palju see kell võix juba olla?

see kehaosis, mis parema käe sõrmiku keskmisse šahti käib, vajutab kuskil u. põlve kõrgusel korrax mingit nupsakut. miski hakkab õhk-hellalt undama.

kuvar elavneb. ….

—————

Kunagi ma arvasin, et see on hea lyhike anekdoot: inime otsib prille, endal need nina peal.

————–

tavaliselt ärkan k 5 ja 6 vahel hommikul, aga ma ei tule kohe selle peale, et olen ärkvel fakti tuvastamisex läheb aega.

seejärel tekib hulk mõtteid, mida justkui võix kirja panna. pystituvad teemad, need arenevad .. vaikselt, peas, yle-mõttekiirusel.

sellex ajax, kui hakkan alustama, on juba uued teemad peas pysti, mõtted liduvad korraga mitut juhet pidi omasoodu … ning ma ei viitsi.  öelgem siiski – ma’i suuda keskenduda. – see on tyytu.

mul on igav juba kord teadvusest läbi vuhisenud uite  mingite tehniliste vidinate abil  nähtavax teimida , … korrata.

Muutumine edeneb mõnel kanalil liiga kiiresti samas kui kuskil mujal on, vbl näiline, tajumatu, stagnatsioon.

Aga seni, kuni pole saavutatud korda ja tasakaalu, toimub ja toimib.

Pole mõtet korrastada, koristada, tasakaalustada ega systematiseerida.

Kui ma kirjutaxin viimistletud ja põhjalikult läbi mõeldud loo, olex punkti panek nagu pystolilask ajudesse. Kirjutamise ajal muutub hulkliitelistes seostes n i i  palju, et selle fikseerimisel jäävad nobedaimadki näpud hätta. 

Kui kõik on korda saanud või saadud, on LÕPP.*

————–

* ei, mitte surm.. surm on lihtsalt 1 järjekordne muutumine.  lõppude lõpp on kaugelt midagi muud, ju teate

ohh, mida ma pidingi tegema !? …………

ahsoo, prillid! ……….. või ei, ikka kell !

( hetkel kui ytled, et on 10.07.01.53 , ei ole see enam ammugi õige aeg. hetkel kui oled öelnud, mida sa tunned v mõtled, on see juba möödanik)

tuleb õppida valetama

kui ma praegu räägiksin õigust ja tunnistaxin tõtt –

………………………………………………………………….

siis saax mu koomast koomix ja surnuna maha

kolm korda surnuna maha sa langexid – kas sa tahad?

surmanuhtluse keelamise õigsuses pole ma kunagi olnud nii veendunud

kui just paraegu ( ja hetkel ei valeta)

ei oska veel seda kahepalgse

mustvalge maailma keelt – ja las nad räägivad taga –

see Maa on ka nende planeet

kes magavad maskide taga yll tikitud pleed.

tuleb õppida vahetama

pooli, väärtusi, poose ja

moosida moosida moosida

tigedustiineid  n-sande ja moore ..

Kui kuu tõuseb tumelätte kohale, loeb keegi täht-taähelt õigexmõistmise raamatut

ja siis ……… Siis tehaxe talle ‘veeproov’ seadusliku moraalsuse kloaagis

*

mind seal ei olnud, aga ma tean!

sind seal ka ei olnud, kyllap sa tead veel paremini.

ja siis me räägime tervele maailmale, et nägijate silmad on kinni ning

kisakoori hooradel hing kah kinni – kõigeteadmisest

messengeruskelu

 

 – – – – – – – – – – – – – – – –

‘Piir’ logib sisse.

Piir on määramatu, liikuv ja uudishimulik. tema vaikimine pakatab tuhandeist kysimusist.

Ei pea muretsema – virtuoossuse eelviimse piirini viidud virtuaal-reaalsuses nahaalsuses on kõik vastused õiged.

ainult kysi!

ainult pysi kahendsysteemses yhtes.

‘sännu’ logib sisse – ja on kohe hõivatud.

Piir on eemal. muudab kuvatavat nime.

Keegi luurab nähtamatuna, ootab ….. Piir on kadunud.

Kui sind pole siin, pole sind olemas!

yxteise järel on läinud pankrotti kõik internetiturustajad, kes on yritanud myya mõistust. lihtsalt ei logi sisse.

aga kullast mälupulgad on endiselt IN. eriti fallosekujulised.

‘Beckett’ logib sisse. Passib …. ootab …. sureb.

Godot pole ikka veel. On ta jumal?

ei jõudnudki ära oodata.- – beckett, mamõtlesin.

tähtmärgistamata ringtee

maailma ja minu vahel

on sõlmitud leping.

sees punkte ja kriipse

allkirjad peal ja pitsat.

ma tohin seekohaselt

sõita elu kiirteel

ka siis kui kitsas

käes ja vitsad.

..

verstapostid on mõnikord viltu

koorem pudeneb kuskile maha

ja mitte keegi teine ei taha

minu asemel kihutada.

et saaksin maha istuda

seda leppes ei ole.

sestap pöörab Maa mahajääjaid

omatahtsi ymber viltuse telje

TähtAjatult yhele poole

märg unenägu

öö läbi kallas vihmavett ja katus kolises

koer yxik kuskil kauguses ulg-laulu jorises.

poolärkvel mõte mõõtis maad su juurde kilomeetreid.

tuimuinund tunne liigahtas ja elustumist teeskles.

vihm pesa tegi lompides, tuul tuulas läbi köögi …

kelm Saatus naeris laginal.

ta muud ei tee kui nöögib.

karv sai mul märjax, kurjax  a’as see uputuslik sadu.

kui ärkasin, talv oli maas ja ulamõtted kadund.

pilt : http://chantalflury3unblogfr.unblog.fr/

hetkeretkeline

paarisaerulisega silmapilkude jões

päri- ja vastuvoolu-keeriste tões

ja meeles

jõe yhesuunaline tee

vajumisvõimalusterohke

ja uputusaldis

purjejõuline tundemerevoogne

extreemne  triiv

parve viimsel ainsal palgil

ankurdamata & sadamata

*

mix sa mu

mix ma su

mix me meie

naeru yle hambaid näidates muigame

?

eelarvamuste kui prožektoritega silmitsi olnult

nägemata midagi peale  halo

lendukukkumine

kõrgelt kukkuda saab siis, kui oled ronind

kukud kiirelt kui sa pole väga kerge (!)

enne kukkumist sa lendamisest sonid

pärast kiirenduse valem settib selgex

kukkumisex tuleb tiivad kokku panna

syda aga keelab seda teha

mingil hetkel hoovus ylespoole kannab

kui ei ole liiga vintske keha.

ajamärk on maandumise rajal

kukkumise kohta seda pole

valus pole viiv, mil purux sajad

lennuhirm on ainult esialgu kole