Neti-suhtespekulatsioonid, variatsioonid W.Sh.teemal

“Ka mul on, loodan, õigus sõna öelda, ja ütlengi! Ma pole väike laps

– teist paremadki on mind kuulda võtnud, kui te ei või, siis katke kõrvad kinni.

Las ütleb keel, mis mul on südamel, sest ennast salates  mul süda murdub…”

Tõrksa taltsutus  – see geniaalse Shakespeare’i surematu meistri sulega  kirjeldet armulugu –

 lugematu arv  enam ja vähem  geniaalseid lavastajaid on Veenuse ja Marsi vaimuduelli püünele seades leidnud, et võtmeks, mis toob menu või huku, on oskus tõmmet pingestada, suhete särinat timmida … Muidugi on võimalik keerata kogu elu ja olemise müsteerium  jandiks, lasta publikul naerda nii, et see pärast ei mäletagi, mis seal siis naljakat oli.

On neidki, kes näevad ainult tõrksust kui viha ja taltsutamist kui kurjuse alistamist – primitivistlikult.  (Illustreerimaks viimatimainitut toon näite ennast kultuuriaknaks nimetavalt lehelt : “.. William Shakespeare’i üks kõige naljakamaid komöödiaid “Tõrksa taltsutus” on lugu tigedast ja tõrksast naisest ja teda taltsutama hakkavast mehest ning lõpuks nende vahel puhkevast tõelisest armastusest.”)

Repliigina:

 Pärast seda kui armunud on abiellu astunud, kassi-hiire jm mängud lõpetanud , kes-keda kehtestanud … kaob pinge ja põnevus. (kes taipavad mänge täiustada ja  teineteist üha edasi õrritada, nende suhe kestab ja areneb  ()

Aga mitte sellest ei tahtnud ma … Niisiis

tuianud mõnes blogis mööda kommentaaride konarlikku teed, avastasin armunud paari. Otse loomulikult leidusid ka seltsidaamid, analüüsijad-gurud ja kiibitsejad, kes üritasid  isasosalise tähelepanu endale tõmmata.

Jaa–ah.., midagi tundetaltsutuslikku ja õrevalt kelmi(kat) seal Wild’i ja Ninataga vahel väreleb –  ja see on pagana huvitav.

Koer närib konti mõnuga, kuna see talle meeldib. Kass mängib saagiga enne kui selle pintslissepistab. Muinasjutud ja lembefilmid lõpevad pulmadega , blogid lõpevad sulgumisega. Aga kõik see, mis enne lõppu, on lõpmata  mitmetimõistetav 😀

Muide- minu jaoks on Shakespeare’i pakutud tõrksataltsutuse LÕPP kahetsusväärselt elutruu, ent sugu mitte komöödialikus mõttes: naine õpib silmakirjatsema ja mees – kuhu jäänud uhkus!? – rahuldub alandliku tentsikuga. Mage.

PS  kord ma siis kasutasin juhust ja lavastasin — hoopis teistsuguse hänna traageldasin klassikule külge. ja käras küll. Lavastaja ju nagu kapten laevas, kapten laevas on  aga nagu seesamune seal taevas – EGO.